Kuznetsovi portselanivabrik Riias – ühe perekonna, ühe tehase ja peaaegu saja aasta lugu
Updated: 6 days ago
Kui vana portselantaldriku või tassi põhjal on Kuznetsovi märk, võib see väike tempel viia tagasi üllatavalt suurde ajalukku. Kuznetsov ei olnud lihtsalt ühe Riia vabriku nimi. Selle taga oli perekond, kelle ettevõtetest kujunes 19. sajandil üks Vene impeeriumi suurimaid portselanitootjaid.
Riia oli selles loos erakordselt tähtsal kohal.
Kuznetsovi tehas alustas siin tegevust 1841. aastal ning elas üle Vene keisririigi kiire industrialiseerimise, Esimese maailmasõja ja tehase evakueerimise, Läti iseseisvumise, 1930. aastate majanduskriisi ning sellele järgnenud uue kunstilise õitsengu.
Alles 1940. aasta tõi sellele peaaegu sada aastat kestnud perekonnaettevõtte ajastule lõpu.
Kuznetsovid enne Riiat
Kuznetsovide portselanilugu ei alanud Riias.
Perekond pärines Moskva lähedalt Gželi piirkonnast, kus keraamika valmistamisel oli pikk traditsioon. 19. sajandi esimesel poolel hakkas Kuznetsovide ettevõtmine kiiresti kasvama ning perekond rajas ja omandas järjest uusi tehaseid.
Üks neist rajati Riiaga seotud Dreiliņmuiža aladele, praeguse Ķengaragsi piirkonda.
Aastal 1941 asutas Sidor Terentjevitš Kuznetsov seal S. T. Kuznetsovi portselani- ja fajansivabriku – esimese omataolise tehase Baltikumis.
Asukoht ei olnud juhuslik.
Riia kuulus tollal Vene impeeriumi koosseisu ning oli tähtis sadama- ja kaubalinn. Kuigi kohapeal puudus suur osa portselanitootmiseks vajalikust toorainest, võimaldasid sadam ja hiljem raudtee tuua materjale kaugelt ning transportida valmis kaupa suurtele turgudele.
Esimesed oskustöölisedki ei olnud kohalikud. Neid saabus Moskva kubermangust, Gželi piirkonnast ja Kuznetsovide Duļovo tehasest, tuues endaga kaasa portselanivalmistamise oskused ja traditsioonid.
Alguses ei valmistatudki portselani
Nimi võib tänapäeval olla lahutamatult seotud portselaniga, kuid esimesel kümnel aastal Riia tehas portselani ei tootnud.
Esimesed tooted valmisid 1843. aastal ning aastatel 1841–1851 valmistati tehases peamiselt poolfajanssi.
Muutus tuli 1851. aastal. Pärast kahe uue tootmishoone valmimist alustati Riias ka portselani valmistamist.
Sellest hetkest hakkas väikesest vabrikust kujunema suur tööstusettevõte.
Matvei Kuznetsov ja tehase kiire kasv
Aastal 1964 suri Sidor Kuznetsov ning ettevõtte võttis üle tema poeg Matvei.
Ta oli siis vaid 18-aastane.
Portselanitootmine polnud talle siiski võõras. Isa oli saatnud Matvei juba 15-aastasena Riiga, et ta õpiks praktiliselt tundma nii portselani valmistamist kui ka suure tehase juhtimist. Ta õppis ka Riia kommertskoolis.
Matvei ajal algas Kuznetsovide ettevõtte tõeline kasv.
Aastaks 1870 töötas Riia tehases juba 525 inimest ja kasutusel oli 11 põletusahju. Tehase aastane portselanitoodang oli väärt 130 000 rubla ning fajansitoodang 150 000 rubla. Neliteist aastat hiljem olid need näitajad juba ligikaudu kahekordistunud.
Aastal 1871 sai ettevõte nimeks M. S. Kuznetsovi portselani- ja fajansitoodete selts.
Tooraine saabus tehasesse nii Vene impeeriumi teistest piirkondadest kui ka Saksamaalt, Hollandist, Prantsusmaalt ja Skandinaaviast. Inglismaalt toodi kivisütt.
Valmis nõud aga liikusid vastupidises suunas.
Neid müüdi Riias ja kogu Vene impeeriumis ning eksporditi muu hulgas Inglismaale, Hollandisse ja Ameerika Ühendriikidesse.
Kuznetsovi portselan oli juba rahvusvaheline kaup.
Tehase toodang peegeldas ka oma aja moesuundi. M. S. Kuznetsovi fajanss- ja portselanitoodete vormides ning dekooris avaldus selgelt 20. sajandi alguse juugendstiil. Üks selle ilmekaid näiteid on „Iris” – juugendile iseloomuliku kujundusega lõunaserviis, mida hakkas umbes 1900. aastal tootma Villeroy & Boch ning mis peagi jõudis ka Kuznetsovi tehase sortimenti.
Portselaniimpeerium
Aastal 1887 ühendas Matvei Kuznetsov perekonna tehased üheks suureks ettevõtteks – M. S. Kuznetsovi portselani-, fajansi- ja majoolikatoodete tootmise seltsiks.
Selle peakontor asus Moskvas ning ettevõttesse kuulusid lisaks Riiale suured tehased Duļovos, Verbilkis ja mujal.
Riia vabrikust sai ühe suure tööstusimpeeriumi osa.
Sajandivahetuseks oli tootmise maht tohutu.
Aastal 1908 valmistati Riia tehases üle 22 miljoni keraamilise eseme: umbes 11,4 miljonit portselanist, 3,7 miljonit fajansist ja üle 7 miljoni poolfajansist.
1908- aastal töötas tehases juba 2650 inimest.
See polnud enam väike käsitöönduslik manufaktuur. Kuznetsovi vabrik oli üks Riia suuri tööstusettevõtteid.
Nõud igale lauale
Kuznetsovide edu üks põhjusi oli väga lai toodanguvalik.
Tehas ei valmistanud ainult kallist dekoratiivportselani jõukatele ostjatele. Toodeti tohututes kogustes ka igapäevaseid tasse, taldrikuid, kannusid, kausse, vaagnaid ja serviise.
Kuznetsovi nõusid võis leida nii jõukatest linnakodudest ja mõisatest kui ka täiesti tavalistest majapidamistest.
Samas valmistati ka keerukamalt dekoreeritud ja luksuslikumaid esemeid.
Riia 20. sajandi alguse toodangus peegeldus tollane mood. Juugend mõjutas nii nõude vorme kui ka ornamente ning taimemotiivid, voolavad jooned ja dekoratiivsed pinnad jõudsid ka tööstuslikult toodetud portselanile.
Seetõttu võib Kuznetsovi nime all kohata väga erinevaid esemeid – lihtsast valgest tarbenõust rikkalikult kullatud ja käsitsi maalitud portselanini.
1915 – kõik jääb seisma
Esimene maailmasõda katkestas tehase senise arengu järsult.
Aastal 1915 lähenes rinne Riiale ning tootmine peatati. Tehase seadmed, tooraine ja valmis kaup evakueeriti Venemaale teistesse Kuznetsovide tehastesse. Koos nendega lahkusid paljud töötajad ja nende perekonnad.
Vabrik ise sai sõjas rängalt kannatada. Osa hooneid hävis täielikult või osaliselt. Ettevõte, kus veel paar aastat varem töötas üle kahe ja poole tuhande inimese, seisis varemetes.
Samal ajal kadus maailm, mille osana Kuznetsovide tööstusimpeerium oli üles ehitatud.
Aastal 1917 Vene revolutsioon muutis Kuznetsovide perekonna saatust täielikult. Pärast bolševike võimuletulekut läksid senised eraettevõtted järk-järgult riigi kontrolli alla ning 1918. aastal natsionaliseeriti Nõukogude Venemaal ka Kuznetsovide perekonnale kuulunud portselanivabrikud. Perekond kaotas tehased, mille rajamise ja laiendamisega olid mitu põlvkonda loonud ühe Vene impeeriumi suurima portselanitööstuse.
Samal ajal toimusid Riias hoopis teistsugused sündmused. 1918. aastal kuulutati välja iseseisev Läti Vabariik ning Riia vabrik jäi väljapoole Nõukogude Venemaad. Nii kujunes sellest ainus endise Kuznetsovide suure tööstusimpeeriumi tehas, mis jäi perekonna omandusse.
Ja just see muutis Riia Kuznetsovi tehase ajaloo täiesti eriliseks.
Aastal 1921 asus osa Kuznetsovide perekonnast Riiga. Kunagise suure tööstusdünastia liikmed ei saabunud enam terve tehaseimpeeriumi omanikena – Venemaale jäänud ettevõtted olid kaotatud ning Riia sõjas kannatada saanud vabrik tuli uuesti üles ehitada. Perekonnaliikmed osalesid ise ettevõtte juhtimises ja igapäevases töös: Georgi Kuznetsov töötas kommertsdirektorina ning tema vend Sergei juhtis tootmistsehhi.
Nii sai Riia tehasest midagi enamat kui lihtsalt üks säilinud Kuznetsovi vabrik. Sellest sai koht, kus perekonna ligi sajandivanune portselanitraditsioon sai pärast Vene impeeriumi ja perekonna tööstusimpeeriumi kokkuvarisemist jätkuda juba iseseisvas Läti Vabariigis.
Kuznetsov iseseisvas Lätis
Pärast sõda tuli tootmine praktiliselt uuesti üles ehitada.
Tehas alustas tööd taas 1920. aastatel ning 1922. aastal tegutses see registreeritud ettevõttena M. S. Kuznetsovi portselani-, fajansi- ja savitoodete vabriku aktsiaselts.
Riia vabrik oli nüüd hoopis teistsuguses olukorras kui enne sõda.
Kunagine tohutu Vene turg oli kadunud. Perekonna teised tehased asusid Nõukogude Venemaal ning olid riigistatud.
Riia ettevõte jäi aga Kuznetsovide kätte.
Sellest sai ainus endine Kuznetsovide tehas, mis jätkas sõdadevahelisel ajal Kuznetsovi nime all.
See on üks põhjus, miks 1920.–1930. aastate Riia Kuznetsovi portselan on tänapäeval nii huvitav.
See ei olnud enam lihtsalt Vene impeeriumi suure ettevõtte üks filiaal.
Riia tehas pidi leidma endale uue identiteedi.
Vana tööstus kohtub uue Lätiga
Aastatel 1920 ja eriti 1930 Kuznetsovi toodangus hakkasid kohtuma kaks maailma.
Ühel pool oli pikk perekondlik portselanitraditsioon, vanad vormid ja suurtootmise kogemus.
Teisel pool oli noor Läti riik oma kultuuri, rahvusliku identiteedi ja kiiresti areneva moodsa kunstiga.
Portselanile ilmusid Läti linnad, rahvarõivad, rahvuslik ornamentika ja kohalikud motiivid.
Samal ajal jõudsid kujundusse Euroopa uued kunstivoolud, sealhulgas Art Deco.
Just sõdadevahelist Riia perioodi on hiljem nimetatud Kuznetsovi portselani üheks kunstiliselt kõige huvitavamaks ajaks.
Raske majanduskriis
Edu ei tulnud siiski lihtsalt.
Aastal 1923 alanud ülemaailmne majanduskriis tabas ka Kuznetsovi tehast ning aastad 1929–1933 olid ettevõttele rasked. Aastal 1929 kutsuti tehast juhtima keemiatööstuse kogemusega insener Mārtiņš Kalniņš.
Ettevõtet reorganiseeriti ning 1934. aastal sai sellest aktsiaselts M. S. Kuznetsov – portselani-, fajansi- ja savitoodete vabrik.
Samal ajal hakkas toodangus järjest selgemalt väljenduma Läti rahvuslik suund.
See ei tähendanud ainult rahvuslike ornamentide lisamist olemasolevatele nõudevormidele. Tehase toodangusse jõudis järjest enam professionaalsete kunstnike kavandeid ning portselanist sai tööstustoote kõrval ka kunstilise eneseväljenduse materjal.
1930. aastad – Kuznetsovi Riia kuldaeg
Riias valmisid esemed 1930. aastate teisel poolel, mis erinevad märgatavalt 19. sajandi masstoodangust.
Toodeti endiselt igapäevaseid serviise ja tarbenõusid, kuid nende kõrval sündisid dekoratiivtaldrikud, vaasid, figuurid ja kunstnike kavandatud esemed.
Üheks näiteks on Vilis Vasariņši kavandi järgi ning Ivan Laminskise maalitud 1938. aasta dekoratiivtaldrik „Tautu pāris” – „Rahvapaar”.
Samast perioodist pärinevad näiteks elegantne tee- ja kohviserviis „Moka / Barbara” ning kunstiliselt maalitud vaasid.
Läti motiivid eksisteerisid kõrvuti Art Deco, stiliseeritud taimornamendi ja teiste Euroopa 1930. aastate kujundussuundadega.
Kuznetsovi tehasest oli saanud koht, kus peaaegu sajandivanune tööstustraditsioon kohtus kaasaegse Läti disainiga.
Märk eseme põhjal jutustab ajastust
Kuznetsovi portselani dateerimisel on põhjamärgid erakordselt olulised.
Vene keisririigi ajal kasutati muu hulgas kahepäise kotkaga märki. Pärast Läti iseseisvumist muutusid ka templid.
1920.–1930. aastate esemetel võib kohata Riiale viitavaid Kuznetsovi märke ning 1930. aastatel ka märgistust KUZŅECOVS LATVIJĀ.
Seetõttu ei tähenda sõna „Kuznetsov” eseme põhjal automaatselt, et tegemist on Venemaal valmistatud portselaniga.
Ese võib olla valmistatud hoopis Riias – ja mõnel juhul juba iseseisvas Läti Vabariigis.
Just põhjamärk koos eseme vormi ja dekooriga aitab sageli määrata, millisesse Kuznetsovi ajaloo perioodi ese kuulub.
1940 – ühe ajastu lõpp
Aastal 1940 okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Läti.
Kuznetsovi vabrik natsionaliseeriti.
Sellega lõppes Riias peaaegu sada aastat kestnud Kuznetsovide perekonnaettevõtte ajalugu, mis oli alanud Sidor Kuznetsovi rajatud tehasest 1841. aastal.
Vabrik ise ei kadunud.
Seal valmistati portselani edasi, kuid juba teise nime, teise majandussüsteemi ja teise riigi all.
Hiljem sai endisest Kuznetsovi tehasest üks neist kahest ajaloolisest tootmisest, mille ühendamisel kujunes meile tuttav Riia portselanivabrik.
See on aga juba järgmine lugu.
Portselan kui ajaloodokument
Tänapäeval on lihtne vaadata vana Kuznetsovi tassi lihtsalt kui ilusat vintage-eset.
Aga selle taga võib olla palju rohkem.
Üks ese võib pärineda Vene keisririigi suurest tööstusettevõttest. Teine võib olla valmistatud pärast Esimest maailmasõda taastatud vabrikus. Kolmas võib kuuluda 1930. aastate iseseisva Läti disainikultuuri kõige huvitavamasse perioodi.
Seetõttu tasub vana portselani alati ümber pöörata.
Väike märk eseme põhjal võib olla esimene vihje loole, mis algas Riia äärelinnas 1841. aastal ja kestis peaaegu terve sajandi.
Mida Kuznetsovi portselanist koguda?
Kuznetsovi portselani võlu ei peitu minu jaoks ainult tehase ajaloos või haruldastes kunstnike kavandatud esemetes. Sama huvitavad võivad olla täiesti tavalised nõud – need, mis kunagi seisid söögilaual, kapis või puhvetis.
Mulle meeldivad eriti valged nõud peente kuldsete triipudega. Need on lihtsad, kuid pidulikud ning neid on kerge kombineerida eri ajastute portselaniga. Ja vaadake, kui palju erinevaid vorme võib olla kasvõi kõige lihtsamatel valgetel, kuldse triibuga teekannudel – igaüks neist on veidi erineva kuju, proportsiooni ja iseloomuga. Hoopis teistsuguse ilmega on sini-valge portselan, mille tugev kontrast mõjub tänapäevases interjööris endiselt värskelt.
Omaette maailma moodustavad vanade lilledega dekoorid – kannikesed, piibelehed ja teised väikesed romantilised õied. Sama võluvad on puuviljamotiividega desserttaldrikud, mida kaunistavad kirsid, ploomid, pirnid, viinamarjad ja teised värvikad viljad. Just sellised lille- ja puuviljamustrid annavad vanale portselanile selle äratuntava nostalgilise ilme, mida tänapäevase nõu puhul peaaegu ei kohta.
Ka elevandiluukarva portselan on kogumist väärt. Selle soe kreemikas toon mõjub pehmemalt kui puhas valge ning kuldsete detailidega koos võib tulemus olla eriti elegantne.
Koguda ei pea tingimata tervet serviisi. Üksik teekann, koorekann, supitirin, vaagen või kaunis tass võib olla omaette dekoratiivne ese. Vanad supitirinad sobivad näiteks suurepäraselt ka uude rolli – mina kasutan neid potilillede ümbrisnõudena. Nii saab vana portselan olla osa tänapäevasest kodust, ilma et ta peaks jääma ainult vitriinkappi.
Comments