Mudaga vann: Kuressaare supel- ja raviloo algus

Enne kui Kuressaarest sai legendaarne „mudapealinn“, algas kõik hoopis Saaremaa läänerannikul, Kihelkonna kandis. Aastal 1785 ostis Lahetaguse mõisa valgustatud arst Johann Wilhelm Ludwig von Luce, keda huvitasid rahvameditsiini võimalused. Üheks tema huviks sai tervendav muda, mida leiti Tori laiult ja ka Kihelkonna lahe äärest. Muda uurimiseks kutsuti kohale Riia kreisiarst David Grindel, kes leidis, et see mustjas ja spetsiifilise lõhnaga „schlamm“ sobib nahahaiguste, podagra, reuma ja mitmesuguste katarrite raviks.

Selle tulemusena lasi parun Carl Friedrich von Buxhoeveden 1824. aastal ehitada esimese teadaoleva mudaravila Eesti aladel — väikese puumajakese Kihelkonna lahe äärde, Abaja talu randa, mis asub Vilsandi rahvuspargi serval, Kihelkonna küla lähedal. Seal oli neli puidust palit, millesse pandi kuuma kive ja muda; haiged suplesid seal arsti järelvalve all.

Hiljem levis mudaravi idee Kuressaarde. Suurlahe äärest ammutati ämbritega paatidesse tervisemuda, mis viidi linna supelasutustesse. 1840. aastal rajas puusepp Jakob Georg Weise esimese väikese vannimaja Kuressaare linnas, tõenäoliselt Suurlahe ja piiskopilinnuse läheduses, kus hiljem koondusid ka suuremad supelusasutused. Alguses tuli ravile vaid kümmekond inimest aastas, aga 1850. aastaks kasvas külastajate arv juba mitmesajani. Raviasutus laienes, igas toas oli oma puust pali ja muda maksis vastavalt tugevusele 30–50 kopikat. Ravikuuri lõppedes suunati patsiendid külmadesse merevannidesse.

M. Jakobson, „Tervisemuda tõstmine Kuressaare linna omavalitsuse mudasupelusasutuses“, fotoarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum.

Tänu kohalike arstide ja ettevõtlike inimeste pühendumusele kasvas Kuressaarest rahvusvaheline kuurort, kuhu saabusid tervist otsima külalised Riiast, Peterburist ja isegi Port Arthurist — tollase Vene impeeriumi sadamalinnast Hiina kirdeosas, tänapäeva Lüshunist, mis asub Kollase mere ääres. Saarte muda hinnati kõrgelt ja sellest sai osa Eesti esimesest spaaajaloost.