Mööda supelsakste radu: Kuressaare kuurordilugu
- Ann Täpp

- Jul 26
- 1 min read
Updated: Aug 9
Kui 19. sajandi keskpaigas hakkasid mereäärsed kuurordid kogu Euroopas populaarsust koguma, jõudis see huvilainetus peagi ka Eestisse. Kuressaarest sai kiiresti armastatud sihtkoht puhkuseks ja tervise taastamiseks. Rannajoone äärde rajati puidust suplemiskuurid ja elegantsed promenaadid, mis võtsid vastu nii kohalikke kui ka külalisi – mõisnikke, kaupmehi ja kõrgseltskonna liikmeid.

Esimesed suplemisrajatised Kuressaares olid tagasihoidlikud, kuid aja jooksul kerkisid randa kaunid puidust paviljonid. Seal sai vahetada riideid, võtta tervendavaid merevanne ning jalutada seejärel mööda promenaadi – daamid pitsist päevavarjude ja voogavate kleitidega, härrad kübarates ja läikivate jalutuskepikestega. Supelus polnud üksnes ujumine – see oli sotsiaalne rituaal.
Kuressaare kuurordi kuldaega kuulus ka mudaravila, mis meelitas siia tervist ja tasakaalu otsivaid külalisi. Meri, päike ja tervistav muda olid kui looduslikud elueliksiirid. Päevad kulgesid väärikas rütmis: hommikused suplemised, pärastlõunased jalutuskäigud ja õhtused kontserdid pargis.
Täna võime jalutada merepargis ilma pitsist päevavarjude ja siidkinnasteta, ent selle aja vaim on endiselt kohal – puude all pinkidel, vanadel alleedel, mere tasases kohinas ja maastiku vaikses väärikuses. Kui sulged silmad ja kuulad laineid, võib silme ette kerkida mereroheline kleit tuules lehvimas ning kuldsete ooperiprillide helk, mis otsib silmapiirilt tuttavaid siluette.
TallinnVintage’i kollektsioonist võid leida esemeid, mis oleksid justkui pärit sellest ajast – emailkruusid teejoomiseks puidust suvemajas, vanaaegsed päikeseprillid või väikesed mälestuskarbid rannakarpide kogumiseks. Need esemed pole pelgalt asjad – need on mälestused. Ja ehk... sosin Kuressaarest.






Comments