Kommikarp vanaema puhvetis – Eesti maiustustööstuse lugu
Minu vanaema puhvetis olid suured plekist kommikarbid. Lapsena teadsime väga hästi, et neis võivad olla kommid. Aga teadmine, kus kommid asuvad, ei tähendanud sugugi, et neid sealt alati meile anti.
Ka minul on säilinud mõned vanad Eesti kommikarbid. Brandmann, Kawe, Karamell, Kalev – karpidele jäänud nimed viisid mõtte küsimuseni: kes neid maiustusi valmistas, mida nendes suurtes plekknõudes müüdi ja kes valmistas karbid?
Tallinn oli maiustustevabrikute linn
Eesti maiustustööstuse ajalugu ei alanud Kawe ega Kaleviga. Tallinnas tegutsesid kondiitrid juba palju varem. Kalevi tänase tehase ajaloo vanimaks eelkäijaks loetakse Lorenz Caviezeli kondiitriäri, mis alustas Tallinnas 1806. aastal. 1864. aastal sai ettevõtte omanikuks Georg Stude. Stude sai tuntuks muu hulgas martsipani ja käsitsi valmistatud šokolaadikompvekkide poolest.
Tallinna maiustustööstus muutus 20. sajandi alguses märksa mitmekesisemaks. Linna tekkis terve rida šokolaadi-, kompveki- ja biskviidivabrikuid.
Nende seas olid A. Brandmann, Ginovker, Rudolf Klausson, Kawe, Riola, Endla, Eelis, Efekt ja mitmed teised. 1930. aastate lõpuks töötas neljas suuremas ettevõttes – Kawe, Ginovkeri, Brandmanni ja Klaussoni vabrikutes – suurem osa Eesti kondiitritööstuse töötajatest. Klaussoni tehase ajaloo andmetel tegutses Tallinnas tollal kümmekond magusatootjat ning 1937. aasta kogutoodang ületas 3000 tonni.
Brandmann – esimene kakaovabrik
Üks vanadel kommikarpidel esinevaid nimesid on A. Brandmann.
Ettevõte oli asutatud juba 1901. aastal ning kuulus sõjaeelse Eesti suuremate maiustustootjate hulka. 1924. aasta tööstusülevaates nimetatakse A. Brandmanni ettevõtet kakao-, šokolaadi- ja kompvekitehaseks. Brandmanni šokolaadi- ja kompvekitööstust tutvustati Eesti tööstust käsitlevates väljaannetes ka 1931. ja 1933. aastal.
Kawe ja monpansjee
Ühel minu säilinud karbil seisab kuldsete tähtedega:
Šokolaadi vabrik Kawe Tallinn Monpansje Kõrgem sort
See kiri ütleb meile juba päris palju.
Kawe asutasid Tallinnas vennad Kolla ja Karl Vellner. Allikates esineb asutamisaastana 1920 ja 1921; ettevõtte enda hilisema ajaloo käsitlustes kasutatakse enamasti aastat 1921. Alates 1937. aastast tegutses ettevõte AS Kawe nime all. Kawe kasvas sõjaeelse Eesti suurimaks kondiitritööstuseks ning selle toodangut müüdi ka väljaspool Eestit.
Kawe ei valmistanud ainult šokolaadi. Ettevõtte toodanguga saab lähemalt tutvuda 1936. aastal ilmunud „Šokolaaditehas Kawe saaduste hinnakirjas“. Klõpsa hinnakirja kaanel, et vaadata kogu dokumenti.
Minu karbil olev sõna monpansje tähistas väikeseid kõvu suhkrukompvekke. See polnud sugugi kõrvaline maiustus: 1930. aasta Eesti tööstusstatistikas moodustavad „karamell ja monpansjee” šokolaadi kõrval omaette tooterühma.
Seega pole sinine Kawe karp lihtsalt ettevõtte reklaamkarp. Selle peal on säilinud ka täpne vihje sellele, milliseid komme karbis hoiti.
Brandmannist ja Riolast sai Karamell
Eesti maiustustööstuse jaoks tähendas 1940. aasta suuri muutusi. Ettevõtteid natsionaliseeriti, liideti ja nimetati ümber.
Brandmanni ettevõte ühendati Riola vabrikuga ning moodustati kompvekitehas Karamell. Hiljem liideti Karamelliga ka Georg Stude martsipani- ja šokolaadikompvekkide tootmine.
Riola ja Karamelli seost kinnitavad ka kinnistuandmed. Tallinna Suur-Pärnu maantee 94 kinnistu omandas 1937. aastal Riola kompveki- ja šokolaadivabrik ning 1946. aasta kinnistamisandmetes esineb omanikuna juba kompvekitehas Karamell.
Ka minul on üks suur ümmargune Karamelli plekist karp. Punase ja sinise kirjaga hele karp on oma kujunduselt juba hoopis teistsugune kui sõjaeelne tumesinine Kawe karp.
Kawest saab Kalev
Kawe ajalugu kulges Karamellist eraldi.
Natsionaliseerimise järel ühendati Kawega mitu teist maiustustootjat, nende seas Efekt, Eelis, Endla ja Soliid. Ühendatud ettevõte jätkas esialgu Kawe nime all.
Kawe sai 1948. aastal uue nime – Kalev. Tänase Kalevi tehase ametliku ajaloo järgi on Kalevi nimi kasutusel alates 1948. aastast.
Minu kolmas plekist karp kannabki juba Kalevi nime. Selle kujundus, kirjatüüp ja venekeelne tekst jutustavad teisest ajastust kui Kawe karp, kuigi mõlemad kuuluvad sama Tallinna maiustustööstuse pikemasse ajalukku.
Kes valmistas kommikarbid?
Kommikarpide valmistamine oli omaette tööstusharu. Trükitud plekist pakendeid valmistasid Eestis spetsialiseerunud pleki- ja litograafiatööstused.
Seetõttu tasub vanu karpe vaadata ka alt, kaane seest ja servadest. Mõnel neist võib olla väike tootjamärk, tähtede kombinatsioon või muu jälg, mis juhatab maiustustevabrikust hoopis Eesti või mõne välismaa plekitööstuse juurde.
Vähemalt osa Kawe karpidest valmistas Tallinnas tegutsenud A/S Norma.
Säilinud Kawe monpansjeekarpidelt võib leida väikese kirja „LIT.- Norma Tallinn“. Samasuguse Norma märgistusega on säilinud ka Kawe biskviidikarpe. See näitab, et vähemalt osa Kawe trükitud plekist pakendeid pärines Tallinna A/S Norma pleki- ja litograafiatööstusest.
Norma seos kommikarpidega ei olnud juhuslik.
Ettevõtte ajalugu ulatub 1891. aastasse, mil Paldiskis alustas tegevust plekitoodete ja kroomlitograafiaga tegelev töökoda. Pärast mitmeid omaniku- ja nimevahetusi moodustati 1921. aastal OÜ Dedalus, mille tegevusalaks sai plekktoodete trükiga vääristamine. Toodangu hulgas olid muu hulgas kingakreemi- ja pastillikompvekikarbid.
Dedalus läks 1931. aastal pankrotti ning järgmisel aastal sai selle järglaseks A/S Norma. Norma põhitoodangu hulka kuulusid litografeeritud plekist karbid ja muud plekist tarbeesemed.
Norma 1938. aasta reklaam kirjeldab tehase tegevust eriti selgelt. Tallinnas Narva maantee 19 asunud pleki- ja litograafiatööstus pakkus trükitud ja valgest plekist nõusid muu hulgas kompveki- ja biskviiditehastele, aga ka kalakonservi-, värvi- ja saapakreemivabrikutele, laboratooriumidele ning apteekidele. Lisaks valmistati toidu ja maitseainete hoiukarpe.
Seega oli värviline kommikarp kahe tööstuse koostöö tulemus: maiustustevabrik valmistas selle sisu, plekitööstus aga pakendi.
Norma polnud ainus
Tallinnas tegutses teisigi ettevõtteid, kes selliseid pakendeid valmistasid.
Väike- Kalamaja tänav 32 asunud G. Linholmi plekitööstus reklaamis 1930. aastatel samuti värvilisest trükitud ja valgest plekist karpide ning nõude valmistamist. Ettevõte nimetas oma klientidena otseselt kalakonservitööstusi ning kompveki- ja biskviiditehaseid, samuti värvi-, laki- ja saapakreemivabrikuid, laboreid ja apteeke.
See tähendab, et Eesti maiustustööstuse kõrval eksisteeris Tallinnas terve pakenditööstus, mis võimaldas kohalikel vabrikutel tellida oma nime ja kujundusega plekist karpe.
Kas nendest karpidest müüdi komme kaaluga?
Säilinud allikad näitavad, et kondiitritooteid müüdi ka lahtise kaubana. Hilisemates kaubandusnormides eristatakse näiteks lahtiseid küpsiseid, lahtist kakaod ning erinevaid karamelli- ja kompvekiliike.
Võimalik, et plekist pakendeid kasutati erinevalt: väiksemaid müüdi koos maiustustega ostjale, suuremad võisid täita ka transpordi-, säilitamis- või kauplusepakendi ülesannet. Ilma konkreetse karbi või ajaloolise hinnakirja pakendisuuruseta ei saa seda siiski kõigi karpide kohta ühtemoodi väita.
Kui kommid olid otsas
Kui kommid olid söödud, jäi karp alles.
Selles sai hoida suhkrut, jahu, nööpe, niite, fotosid, kirju või mida iganes majapidamises parasjagu vaja oli. Norma valmistas ka spetsiaalseid plekist köögigarnituure ja toiduainete hoiukarpe, nii et plekknõu kuulus tolle aja kodusesse argipäeva täiesti loomulikult.
Kommid kadusid kiiresti. Karp jäi.
Sellised plekist kommikarbid olid alles ka minu vanaema puhvetis. Lapsena ei teadnud ma midagi Kawe, Brandmanni või vanade maiustustevabrikute ajaloost. Teadsin ainult, et puhvetis on kommikarbid – ja et vanaema otsustab, millal need lahti tehakse.
Comments